Riigikaitse teine kursus

28. aprillil käisin koos oma klassikaaslaste ja õpilastega Kohtla-Järve ning Sillamäe koolist Tapa jalaväepataljonis.

Kui olime kohale jõudnud, siis kõigepealt tutvustati meile meie asukohta, pandi paika reeglid, öeldi, mida tegema hakkame ning seejärel võtsime suuna rivistusele. Seal seisid kõik sõdurid rivis ning samal ajal rääkis mingi tähtis isik. Mõnele sõdurile jagati ilmselt mingid autasud. Seejärel hakkas mängima orkester ning kõik sõdurid marssisid uhkel sammul riviplatsilt minema.

Järgmisena läksime vaatama Ameerika relvastust ja masinaid. Algul tahtsime küll MILANit (ehk tankitõrjeraketisüsteemi) vaatama minna, aga seal oli teine grupp juba ees. Oli vahva näha mundris ja maskeeritud sõdureid, kes rääkisid ilusti inglise keelt. Nad jutustasid meile, mis ülesanne kellelgi on ja mida mingi relv teha suudab. Nendega oli võimalus ka pilti teha. Samuti oli võimalus heita pilk ka nende tankidele.

Peale ameeriklaste uudistamist saime lõpuks MILANit vaatama minna. Seal polnud suurt midagi vaadata. Relvaga sai ka ise proovida sihtida. Kuna kõigil olid kõhud jube tühjad, kibelesid kõik sõdurisuppi sööma. Söökla juurde jõudes tuli välja, et hetkel oli liitlaste kord süüa ning me oleks pidanud pikalt ootama. Et aega sisustada, läksime vaatama, mis prantslastel meile huvitavat pakkuda on. Seal nägime taaskord uhkeid masinaid.

Ja oligi käes söögiaeg. Köök oli õue kolinud ehk põhimõtteliselt tuli toit ise meie juurde. Peale sööki läksime telke uudistama. Telgi sees oli vaja üks ülesanne lahendada, aga sinna julgesid vähesed minna. Telkide juures rääkis meie grupijuht, kuidas metsas ellu jääda. Mida tohib ja mida ei tohi teha. Rääkis oma kogemustest ning hoiatas erinevate ohtude eest.

Siis läksime õhupüssiga laskma. Seda tegid enamus, isegi mina. Kõigil oli kolm lasku. See oli päris vahva. Seejärel läksime vaatama tuletõrjetõstukit. Sellega sai ka kõrgustesse tungida, kuid seal oli nii suur järjekord, et me ei jäänud ootama. Viskasime kiire pilgu eriväelaste varustusele, mis oli kõrval telgis ning seadsime sammud Sõdurikodu kohviku poole. Sealt oli võimalus osta midagi näksimist, kui tarvis. Siis oli aeg koju minna.

Nii mööduski meie külastus Tapa jalaväepataljonis. Jälle üks kogemus juures, mis jääb kindlasti terveks eluks meelde.

02.-04. mail toimus meil riigikaitselaager. Teisipäeva hommikul kogunesime kõik Kaitseliidu majja, mis asub Jõhvis. Olime esimesed, kes kohale jõudsid. Tulemas olid veel Kohtla-Järve ja Jõhvi Gümnaasium. Kui kõik olid kohale jõudnud, hakati viie poisi ja viie tüdruku kaupa varustust välja jagama. Kuna me olime kõige esimesed, kes kohale jõudsid, saime oma varustuse kätte viimasena. Seejärel toimus rivistus ning meid jagati rühmadesse. Minu rühmajuhtideks said reamees Antonenko ning reamees Ivanov.

Suundusime hoovi, kus toimus varustuse kontroll. Minul oli puudu piiritusepudel, sest seda mulle ei antudki. Ühel teisel poisil oli puudu talvejope, mille ta oli majja unustanud. Senikaua, kui ta seda tooma läks, pidime meie tegema kätekõverdusi. Tagasi tuli ta ilma jopeta, kuid rohkem meid ei piinatud. Jätkus kontroll ja seljakoti pakkimine ning siis sai maitsta lõunasööki.

Peale lõunasööki pakiti meid auto peale ning sõidutati umbes tund aega laagrikohta. Kui me lõpuks kohale jõudsime, saime kätte kohapeal vajamineva varustuse ning hakkasime telki püsti panema. Sellega oli üks igavene jama, kuid lõpuks saime ikka tehtud. Vahepalaks ei puudunud ka kätekõverdused.

Meile hakati tegema riviõpet ning samuti õppisime tuld kustutama. Esiteks tekiga ning siis tulekustutiga. Õhtusöögiks saime NATO paki, kus oli 24 tunni toiduvaru. Õhtusöögi ajal juhtus ka väike õnnetus, mille tõttu pidi üks tüdruk laagri katkestama. Panime paika ahjuvalve ning tegime ära õhtuse hügieeni. Samal ajal, kui tüdrukud end pesid, lõhkusid poisid puid ning seadsid ahju valmis. Alguses läks telk paksult suitsu täis, kuid selle sai hõlpsasti sealt välja. Oli magamise aeg.

Öö möödus ilma igasuguse vahejuhtumita ning hommikul oli äratus kell 6. Olin natuke kange, kuid selle vea parandas hommikuvõimlemine, kust ei puudunud ka kätekõverdused. Siis oli hommikusöök koos NATO pakiga ning seejärel algas orienteerumine.

Igas punktis oli oma ülesanne või tund, mille pidi läbima, et saaks edasi liikuda järgmisse punkti. Põhimõtteliselt tegime läbi kõik sõdurioskused. Pidime lükkama autot, jooksma, mängima paintballi, panema üles pibi ning tegema maskeeringu ning palju muudki. Kõige eredamad mälestused pärinevad minul takistusrajalt ja meditsiinipunktist. Mitte et need omavahel seotud oleks. Takistusrajal ületasin mina oma kõige suuremat hirmu, ehk läbida vahemaa kitsal plangul, mille all oli sügav vesi, ilma toeta ning meditsiinipunktis pidin laipa mängima.

Tol teisel päeval läbisime ühest punktist teise liikudes kokku 10 kilomeetrit. Niimoodi edasi-tagasi liikudes ei tundunud see küll nii pikk maa, kuid jalad andsid hiljem kõvasti tunda. Päeval saime ka sooja toitu süüa, mis meile kohapeale toodi. Õhtul pidime taas kuidagi armsa pakiga läbi ajama. Tegime valmis ka meie väga vinge jaolaulu. Ahjuvalve oli järgmisel ööl ikka sama, kuid sellel öö oli ka häire. Õnneks valvasin mina samal ajal ahju ja ei pidanud pikalt väljas külmetama. Ülejäänud öö möödus rahulikult.

Hommikul oli jälle sama rutiin ning ka asjade kokku pakkimine. Saime ka head sooja toitu. Sel päeval toimus rännak, mis pidi olema 15 km. Minul oli halb olla. Ilmselt magamatusest, sest kokku magasin 48 tunni jooksul 7,5 tundi. Esitasime oma ilusa jaolaulu ning asusime teele. Ühes grupis katkestas üks tüdruk juba kohe alguses, sest kott, mida kandsime, oli päris raske – umbes 13 kg. Oli väga soe päev ja väga palav oli kõndida. Peale mõnda kilomeetrit saime teada, et tegelikult on rännak hoopis 5 kilomeetrit. Olime siis ka juba finishile väga lähedal. Sel hetkel tundus kott palju kergem ja samm oli reipam. Finišisse jõudes ootas meid ees välja teenitud puhkus ning sõit tagasi Kaitseliidu majja. Seal andsime ära oma varustuse ning laager oligi läbi.

Mina jäin laagriga väga rahule ja ma loodan, et ka teised. Eks ikka tekkis igatsus wc ja pesemisvõimaluse järele, kuid sai end igapäevaelust veidi eemale. Kindlasti soovitan kõigil see laager läbi teha, sest sellist võimalust iga päev ei tule. Samuti saab sealt oskusi ka tulevikuks. Oli väärt kogemus!

Linda Peetsalu

Toila Gümnaasium

10. klass

Foto: Ivar Rooma

Rohkem fotosid TG kodulehel