Lapsed panevad silmad särama

Kui Julie Laur kutsus mind Naksitrallide sünnipäevanädala eel külla, et teha intervjuu nende maja staažikate õpetajatega arvasin, et kohtun soliidsete hallipäiste pedagoogidega. Kui me Maret Tammiksaare, Helle Männi ja Mai Voorega kohtusime, oli mu esimene küsimus: „Kus need staazikad siis on?“

Jah, kui neid särasilmseid ja energilisi naisi vaadata, siis ei tahaks küll kuidagi uskuda, et nad kõik juba „aegade algusest“ selles majas töötavad.

„Eks lapsed hoolitsevad selle eest, et silmad säraksid,“ ütleb Helle. „Meie päevad ei ole üksluised, vaid iga päev toob uued emotsioonid, uue rõõmud.“ Maret ja Mai nõustuvad sellega ja lisavad, et eks lapsed sunnivad ennastki arendama, kõik meeled peavad olema kogu aeg avatud, et ajaga ja lastega kaasas käia. Mõte peab kogu aeg töötama, et pakkuda lastele midagi uut, sest muidu läheb neil ja endalgi igavaks. Koolitused ja erinevad kursused annavad võimaluse uusi asju õppida ja ennast arendada.

Kui 40 aasta peale tagasi vaadata, siis leiavad naised, et täna on seda tööd lihtsam teha, kui aastaid tagasi. Üks põhjus on see, et rühmas on vähem lapsi. See annab võimaluse süveneda, iga lapsega eraldi rohkem tegeleda. Lihtsam on ka tundideks ettevalmistamine. Seda aega, kui erinevaid materjale nö põlve otsas pidi tegema või näiteks pilte läbi kopeerpaberi paljundama, ei igatse enam keegi taga. Mis tänapäeval viga – Internet on häid ideid ja materjale täis, paljundusmasin võimaldab kiiresti ja palju asju ette valmistada. Positiivsena toovad kõik välja ka selle, et tänapäeval on lapsevanemad aktiivsemad lasteaia igapäevaelus kaasa lööma. Eriti teeb rõõmu see, et isad on avatumad ja löövad mõnuga kaasa lasteaia tegemistes.

Praeguses lasteaia töökorralduses meeldib ka see, et ühe rühmaga saab sõimerühmast alates kuni koolini välja minna. Ei pea lapsi „käest ära andma“.

Aga mis see siis ikkagi on, mis juba 40 aastat selle töö juures on hoidnud?

Aktiivne igapäevane tegevus, iga päev toob midagi uut, rõõm näha laste arengut – toovad Maret, Helle ja Mai välja oma töö päikselise poole. Rõõm näha oma kasvandikke ja nüüd juba ka nende lapsi. Mai ütleb, et kohe-kohe on jõudmas lasteaeda kolmas põlvkond. Tähtis on ka hea koostöö ja stabiilne kollektiiv. Ühes rühmas töötavate inimeste hea koostöö on ülioluline, ühe asja eest peab väljas olema. Ja koostöö lastega, kui koos räägitakse läbi, mida ja kuidas teha. Lapsed annavad ka ise palju ideesid.

Minu küsimusele „Kas ka pikk puhkus mängib oma osa?“ vastab Helle, et sageli on juba peale paari nädalast puhkust selline tunne, et tahaks tagasi tööle.

Võiks arvata, et peale pikki päevi lastega tegelemist, tahaks ainult rahu ja vaikust. Aga nii see ei ole. Kõik kolm teevad hea meelega käsitööd. Helle ja Mai käivad Voka raamatukogus koos Nobenäppudega ilu loomas ja Maret ei jõua neid õmblustöid, mis kasvõi lasteaia tarbeks aja jooksul õmmeldud, kokku lugeda. Mai ja Maret panevad hea meelega näpud mulda, Mai hoiab vaimu erksana lugemise ja ristsõnade lahendamisega, Maretit võib kohata nii rahvatantsupõrandal kui suusarajal. Helle lisab, et talle meeldib tegeleda paljude erinevate asjadega, et avastada enda jaoks uut ja huvitavat. Ja eks oma lapse-lapsed nõuavad ka oma osa.

Naiste juttu kuulates saan aru, et aktiivne eluviis ja igapäevane lastega tegelemine ongi see, mis hoiab noorena ja paneb silmad särama.

Olgu siin lõpetuseks veel üks lasteaias juhtunud lugu.

Õhtul enne kojuminekut, riietumise ajal küsib lapsevanem oma pojalt, kuidas tänane päev läks.

Selle peale vastab laps: „Mine vaata õpetaja silmadesse!“

Soovime Maretile, Hellele, Maile ja teistele Naksitrallide õpetajatele ja töötajatele palju rõõmu ja jätkuvalt sära silmadesse toovaid lapsi!

Lea Rand