On hingedeaeg

Lind ma ei ole – ei ole ma lind

aga ma vilistan viiii
hommikul sirelipõõsas kui lind
vilistan viiii
lind ma ei ole – ei ole ma lind
aga ma hõljun kui lind
heledas hommikutaevas kui lind
hõljub mu hing
lind ma ei ole – ei ole ma lind
õhtul kui silitab tuul
heinamaal õisi – siis lendab mu hing
üles kui lind

Indrek Hirv

  

 

On hingedeaeg. Kellel võimalik, käib kalmistul ära. Kes sinna ei pääse, paneb õhtu hakul valge küünla aknale hubisema ja võtab endale aega vaikusehetkedeks.

Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku. Hingedepäev ei ole üldrahvalik püha, vaid udused-sombused-vaiksed päevakesed, mil pered saavad oma esivanemate hingi kombekohaselt vastu võtta ning hingedel on kerge tulla. Usk inimese hinge ja hingedeaega on meie maal elanud sama kaua kui inimene.

Aegade jooksul on meie hingedeaja tähendusest ja kommetest kirja pandud rohkesti pärimust. See on üliväärtuslik teadmine, et hingi pole vaja karta vaid oodata, nad toovad elavatele õnnistust ning aitavad meie peredel, suguvõsadel ja rahval edasi kesta.

Pole vaja kurta nende pärast, keda enam ei ole. On põhjust olla tänulik, et nad meil olid.

Ja paneme siis õhtul küünla põlema. Ühestainsast piisab.

Lea Rand