Saame tuttavaks, Toila Gümnaasiumi direktor, Riho Breivel!

Kes Sa oled ja kust tuled?

Olen üks tavaline Eesti riigi kodanik, kes on suurema osa oma elust elanud Ida-Virumaal. Kohtla-Järve linnas, Jõhvis ja viimased ca 10 aastat Pühajõel.

Öeldakse, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja mida Sa kodust kaasa oled saanud?

Lapsepõlv möödus Kohtla-Järvel. Isa oli kaevur, elasin Kaevuris ja sõbradki olid seal. Kooliteed alustasin Kohtla-Järve 1. Keskkoolis.

Põhikooli lõpetasin aga Roela koolis, kuna pere kolis sinna.

Edasi Viljandi kutsekool ja erialaks autoremondi lukksepp. Siis ajateenistus Odessa lähedal Bolgradis.

Peale sõjaväge töötasin Autoteeniniduses, Voka EPTs, siis õppimised erinevates koolides ja ametis Kohtla-Järve rajooni parteikomitees, Kohtla-Järve KEKis. Peale Vabariigi taaskehtestamist sai hakata piirivalvet ja kaitseväge taastama. Selles liinis olin erinevatel ametikohtadel kuni reservi arvamiseni 2007. aastal. Peale seda määrati mind Ida-Viru maavanemaks. See oli tähtajaline ametikoht, mis sai otsa 2012 detsembril.

Nüüd siis olen valitud Toila Gümnaasiumit juhtima.

Kelleks tahtsid lapsepõlves saada?

Lapsepõlves tahtsin saada metsavahiks. Meeldis metsas viibida, loomi, linde jälgida ja meeldisid ka relvad. Sealt ka soov jahimeheks saada. Mingil ajal oli kõva kihk autojuhiks saada.

Kus oled õppinud? Miks valisid just selle eriala?

Peale põhikooli läksin õppima Viljandi kutsekooli. Sõbrad ees ja mina puntis, kuna olin ka suur tehnikahuviline.

Kui aru pähe tuli, sai edasi õppima hakatud. Õppisin Kehtnas, kõrgkooli lõpetasin Leningradis. Kõrgkool oli küll punane, aga andis tugeva põhja alla. Piirivalve ajal lõpetasin Sisekaitseakadeemia. Kaitsejõududes teenides Soome Kindralstaabi akadeemia erikursuse ja magistriõppe Tallinna Ülikoolis, kus minust sai sotsiaalteaduste magister.

Miks just nii? Eks minu valitud tee tingis ka vastava hariduse omandamise.

Kui valmis oled muutusteks – uuteks kohtadeks, uuteks inimesteks?

Peab ütlema, et ma armastan riske võtta, kuid läbimõeldult ja mõtestatult. Inimesi ma usaldan, kuid kui usaldust kuritarvitatakse, olen ma kõva käega.

Mis on Sinu jaoks elus tähtis?

Tähtis on koostöö ja positiivne suhtumine iseendasse ja lugupidav suhtumine kaasinimestesse ja ka loodusesse.

Mis teeb tuju heaks?

Tuju teeb heaks see, kui tegevusel on positiivne tulemus ja kui sellest tulemusest tunnevad kaasinimesed rõõmu ja rahuldust.

Mida hindad inimestes? Elus üldse?

Inimestes hindan positiivsust ja vastastikust lugupidamist, ausust, lojaalsust ja initsiatiivi. Loomulikult ei saa kõikidelt inimestelt nõuda üüratut ettevõtlikkust, kuid ka pisikestes asjades saab ilmutada loomingulisust ja tehatahtmist.

Kõige halvem on ükskõiksus ja empaatia puudumine.

Õnneks ei seisne inimese elu ainult töös. Millega tegeled vabal ajal meelsasti?

Kõige rohkem naudin musitseerimist seltskonnas, kes sellest hoolib.

Olen ka jahimees ja kalamees, kuid mitte kõige suurema kirega. Meeldib, kuid ei aja hulluks.

Koos Aare Rebbaniga 24. veebruari hommikul pidulikul lipuheiskamisel Toila Gümnaasiumis. Foto: Väino Aul

Oled nüüdseks juba kaks kuud Toila Gümnaasiumi juhtinud. Millised on muljed peale esimesi töönädalaid?

Kaastöötajad on töökad ja tublid. Koolis on tore ja rahuldustpakkuv õhkkond. Eraldataks ainult vahendeid, mis kindlustaksid õpetajatele tugevama kindlustunde ja elu, mis ei sunniks senti pihus veeretama.

Millisena hindad Toila Gümnaasiumi olukorda praegu ja millisena näed seda tulevikus? Kas peale riigigümnaasiumi valmimist Jõhvis säilib Toilas gümnaasium?

Gümnaasium on täna kogukonna soovidest tulenevalt jätkusuutlik. Kindlasti Jõhvi Riigigümnaasiumi käivitamine ei ohusta meie kooli tulevikku ja kui kogukond soovib, ei kao see kuhugi.

Tänan!

Küsis Lea Rand