Mõttekilde Londoni reisist

Alates eelmise aasta septembrist planeerisid Toila Gümnaasiumi rahvatantsijad ning laululapsed koos meiega kaasatulevate juhendajate Anu Pungase, Merle Harjo, Helle Astoki ning Külli Guljaviniga reisi Londonisse. Eks enamuse ettevalmistustest tegi ikka õpetaja Anu, kuid tantsijad ning lauljad valmistusid reisiks, vormistades ja kontrollides vajalikke dokumente ja muidugi ka raha kogudes. Reisi eesmärk oli eelkõige meid pika ning suurepärase tantsu- ja laulutöö eest tänada, kuid samas oli reisil kindlasti ka keelepraktika ning kultuuri õppimise eesmärk. Et veidigi rahamuret leevendada, käisime abiks heakorratöödel ning esinesime mitmel pool peaaegu tunniajalise kontserdiga.

Reis toimus 10.-14. septembrini ehk siis kohapeal viibisime tegelikult kogunisti kolm täispikka ööpäeva. Nende kolme päeva jooksul jõudsime külastada mitmeid Londoni kuulsaid ning silmapaistvaid vaatamisväärsusi, nagu näiteks London Eye, ajalooline sõjalaev HMS ja Tower Bridge. Tower Bridge’ist kõndisime mitu korda üle, külastasime selle muuseumi ja nägime oma silmadega lausa kaks korda, kuidas Tower Bridge’i üles tõstetakse! Käisime väga sisukas Londoni muuseumis ning laupäeva pärastlõuna veetsime Oxfordi ostutänaval.

 

Külastasime ka Buckinghami paleed ning imetlesime selle ees toimuvat vahtkonnavahetust. 

9. klassis õppiv Kristina Oja meenutab kuninganna Elisabethi kodu külastust järgnevate sõnadega: “Olen alati kujutanud Londonit ette suurejoonelise ja uhkena. Ning teate mis, mul oli õigus! Londonis on tohutult palju vanu hooneid, kuhu oleks hirmsasti tahtnud sisse piiluda. Ühte õnnestuski – Buckinghami paleesse. Mõelda vaid, et viibisin kuninganna Elisabethi kodus. Kuigi ma ei näinud teda kuskilt kapi vahelt piilumas, teadsin, et ta viibis oma kodus, kuna väljas lehvis uhke Suurbritannia lipp.”

 

Meiega koos reisinud Merlel tekivad reisile tagasi vaadates sellised mõtted: “Minu jaoks oli tegemist äärmiselt väärtusliku ettevõtmisega, kus sihtkoht ise oli suureks boonuseks. Ei ole lihtne koos tegutseda, üksteisega arvestada, teineteist mõista ja leppida. Igaüks meist on eriilmeliselt agar ja isepäine. Õpime ju igal pool ja pidevalt. Ka sellest kogemusest õppis igaüks kindlasti midagi. Loodan, et meie väljasõidud kujunevad mõnusaks ühiseks traditsiooniks!”

 

Andreas Astok ütles, et meie ühine väljasõit andis kogemuse nii reisimise kui ka inimestega suhtlemise koha pealt. Liikuda tuli palju, aga näha oli samuti palju.

Elise Jalonen: “See reis oli kindlasti üks kõige vingemaid üldse. Meil oli väga vahva seltskond, mis ongi reisi juures kõige tähtsam. Nii palju hetki ja mälestusi ja seda tunnet, et mina olen seal käinud ja seda teinud, kaasnes selle reisiga. Kõige põnevamad hetked olid muidugi õhtuti mööda linna ringi jalutamised. Kui ikka kolmekesi jalad selga võtta ja õhtupimeduses Big Ben ja London Eye ära vaadata ning pärast veel edukalt hotelli tagasi jõuda, võttes appi ainult paberist kaardi, on endi üle põhjust uhkust tunda. See oli väga emotsionaalne ja meeldejääv reis. Kindlasti saab 40 aasta pärast klassikokkutulekulgi veel selle üle nalja heita.”

Oli tore näha, et koos olid ning suhtlesid hoopis teised noored, keda oled harjunud koolis koos nägema. See tekitas palju suurema sõprus- ning meeskonnatunde. Üksteisega arvestati ning saime suures linnas kiiremini ning paremini hakkama, kui ma alguses oodata oskasin. Eriti, kui asi puudutas metrooga sõitmist, mis oli meil kolmandal päeval juba päris hästi käpas. Reis lõppes meil väga positiivse uudisega, milleks oli tagasikutse Londoni pubisse esinema.

Kokkuvõtte tegi Elisabeth Purga