6. juulil.
Kell 12.00 – Toila kalmistul ja 13.30 Pühajõe
kalmistul.
Suviti korraldavad kõik EELK kogudused kalmistupäevi, kui mälestatakse lahkunuid, lauldakse ja räägitakse surmast ning igavesest elust.
«Surnuaiapüha on inimestele ikka väga oluline
olnud, selleks ajaks tehakse lähedaste kalmud korda,» on öelnud
õpetaja Jaan Tammsalu. «See on aeg, kui inimene peaks mõtlema
surnute ja surma peale ning küsima endalt, kuhu ta on jõudnud.»
Tammsalu võrdleb suhtumist esivanematesse
suhtumisega riigi lipusse, hümnisse, Vabadussõja sammastesse –
üldse oma juurtesse.
«Me elame nagu kogu aeg tulevikus, tormame selle
poole, oskamata elada olevikus ja võtta midagi head üle
minevikust,» sõnas Tammsalu ja lisas: «Nagu Tõnis Mägi laulab:
kiirus, vaid kiirus, mis muud; lapsed taas tulla ei saa, lühike aeg,
pikk on maa. See iseloomustab hästi praegust elu, kus tormatakse
aina edasi ega mõisteta tagasi vaadata.»
Ta rääkis loo mehest, kes soovis selgeks teha,
et inimesed ei vaata enam taevasse, vaid üksnes oma jalge ette maha.
Mees kastis ühe hotelliesise märjaks ja inimesed, kes tulid
hotellist, tõttasid pilku taeva poole heitmata kiiresti tagasi
vihmavarju järele. Taevas polnud aga ainsatki pilve.
Ammune tähtsündmus
Teoloogiaprofessor Toomas Pauli hinnangul on
surnuaiapüha traditsioon saanud ilmselt alguse 19. sajandil just
Liivimaalt ja muutunud kiiresti rahva hulgas väga populaarseks.
Näiteks Kambjas on peetud surnuaiapüha juba 1830. aastal.
Traditsioon on omane just luteri kogudustele, kuid selle on üle
võtnud ka teised konfessioonid.
Artikkel on refereeritud 10. juuni 2008 ajalehest
Postimees
No comments:
Post a Comment