Õppekäik Otepääle

Kui buss õpilastega koolimäele jõudis, olid lootusetud unimütsid ja kroonilised hilinejad juba kohal. Reisiseltskond üle loetud, läks sõiduks.

Toila Gümnaasiumi 7. ja 8. klassi õpilased sõitsid 16. mail ühisele õppekäigule Otepääle. Ilm oli päikesepaisteline ja soojalt suvine, igal kilomeetril tuli kevad meile aina lähemale. Lõuna- Eestis lõhnasid lummavalt ja uimastavalt õitsvad toomingad ning kased ja vahtradki olid üsna suurte lehtedega, võrreldes meie põhjaranniku hetkeseisuga.

Esimesena külastasime Otepää seiklusparki. Kõigil oli võimalus vastavalt võimetele valida oma rada, kokku oli neid kuus. Esimese raja läbimine oli õpetuslikult kohustuslik. Enamikule seltskonnast meeldis laskumine üle oru linnusemäe jalamile ning sealt tagasi. Mõned naisinimesed kiljusid üsna valjult.

Aga ainult väga tugevatele, sitketele ja võimekatele oli ekstreemvõimalusena välja pakutud “Kannatuste rada”. Instruktorid teadsid rääkida, et selle läbivad vähesed, ja kui leidubki mõni hulljulge proovija, siis tavaliselt abistatakse ta kolmandalt takistuselt rajalt alla. Meie grupis oli proovijaid kolm ja kaks neist läbisid selle raja - need olid Andreas Astok ja Raigo Tarassov. Au ja kiitus neile!

Seejärel suundusime Tehvandi hüppemäe vaatetorni. Imetlesime kaunist vaadet ning võisime ette kujutada, mida suusahüppajad nii kõrgelt hüppele asudes tunda võivad. Vaateplatvormile pääses torni keerdtrepist ja liftiga, meie valisime trepi - kõik 201 astet. Vaateplatvormi kõrgus on 34 meetrit ning kõrgus merepinnast 218 meetrit, olles sellega Suure Munamäe järel kõrguselt teine vaatetorn Lõuna-Eestis.

Viimaseks peatuspaigaks oli imekaunis Pühajärv, jalutasime matkarajal, mis viis meid Sõjatamme juurde. Puuhiiu ümbermõõt on tamme juures oleva teabetahvli andmete järgi 698 cm ja kõrgus 22 meetrit. Tema vanus arvatakse olevat 300-400 aastat. Tamm on looduskaitse all. Viis julget võtsid kätest kinni (ulatusime vaevu ümber puu) ja kallistasid koos puud.

Kuna ilm oli tõesti palav ja päike kõrvetas, jahutasid pea kõik oma jalgu, ning mis seal salata, mõni ka kogu keha, Pühajärve karastavas vees.

See oli tore õppekäik, lisaks mitmete õppeainete (bioloogia, geograafia, kehaline kasvatus, kirjandus, inimeseõpetus jm) integreerimisele said lapsed üksteisega kooliväliselt ja erinevates situatsioonides suhelda. Mitmel korral toimus ka rollivahetus õpetaja ja õpilase vahel. Poisid olid väga abivalmis julget ronijat - õpetaja Annet - juhendama. Lapsed julgustasid üksteist seiklusrajal, olid hoolivad ja abivalmid. Hea meel oli ka selle üle, et mõned lapsed olid Otepääl ja üldse Lõuna-Eestis esmakordselt, nüüd sai see viga parandatud.

Ilm soosis meid ja reisiseltskond oli tore, jääme huviga ootama, millise marsruudi saame ette võtta järgmisel aastal.

Õpetajad Anne Sternhof ja Katrin Kivimeister