Muusikal vallutas meeled ja südamed

Head vallaelanikud!

Kuna aprillikuu lehest jäi mu artikkel välja, siis pean kohaseks siinkohal veelkord selgitada, miks me esinesime just Tammikus ja Kohtla-Nõmmel, ehkki veebilehe kaudu oli seda võimalik juba lugeda.

Kahjuks langes muusikaliõhtu valmimine kokku Voka rahvamaja remondiga, millest eelmise aasta varakevadel, kui etenduse ettevalmistus algas ning valmimise tähtaeg sai paika pandud, keegi veel ei teadnud.

Põhjuseid, miks me olime sunnitud leidma esinemispaiga mõnes ümberkaudses suuremas rahvamajas oli kolm: akustika, korralik lava ja kõrvalruumid. Esinejaid oli meil arvukalt, finaalis oli vaja lavale mahutada 47 osalejat. Ja nagu muusikalile kohane, seda mitte ainult laulmiseks, vaid ka tantsimiseks. Kuna esitatavad palad pärinesid mitmest muusikalist, vajasime etenduses erinevaid dekoratsioone ning osalejad pidid saama ülikiiresti kostüüme vahetada. Et jääda siiski koduvallale võimalikult lähedale, pidasime läbirääkimised Tammiku ja Kohtla-Nõmme rahvamajaga, kes meid rõõmsasti oma katuse alla lubasid.

Ma ei kujuta ette, et keegi võiks nautida meie esinemist olematu akustikaga spordisaalis või imetillukeses saalis, kus esinejad kostüümide vahetamiseks vahetpidamata rahva seast läbi jooksevad või ruumipuuduse tõttu esitavad oma laulud, mis on ette nähtud koos liikumisega, lihtsalt külg-külje kõrval tihedalt kokkusurutuna seistes.

Osalejate mõtteid

Kärt Purga: “Kuigi ettevalmistusperiood oli pikk, ei saa ma salata, et mind paar korda ikka külastas kahtlus, kuidas me kogu selle kava õigeaegselt selgeks saame. Kui esimest korda saime kätte "Me kokku käime" rama-lama-lama-ka-dingety-ding-de-dong sõnad, ja kui mõne aja pärast lisandusid nendele veel mitte kõige lihtsamad tantsusammud, siis andsin endale mõttes tiitli Mrs. Pudilõug-Kobajalg. Ainus lohutus hetkedel, mil ma endasse ei uskunud, oli see, et olin ennegi näinud (ja ka esinenud) Anu korraldatud kontsertidel ja iga viimane kui neist on olnud viimaseni viimistletud ja detailideni läbimõeldud! See eelnev kogemus andis ka kohe kindlustunde jah-sõna ütlemisel, kui mind sügisel proovidele kutsuti, sest mulle meeldib teha asju koos pühendunud inimestega, kes oskavad olla nõudlikud ja samas innustavad. Kui juba teha, siis korralikult - ülejala-käib-kah tegemiste peale ei viitsiks oma töövälist aega panustada. Meie kambas olid kõik väga toredad inimesed ja mõtlesin tihti, et mul on ka au olla väljavalitud! Teeksin seda iga kell uuesti!”

Liina Lepsalu: “Laulsin keskkoolis selgeks õpitud ja armsaks saanud Grease'i ja Oklahoma laule. Mõneks hetkeks oleksin justkui ajas tagasi rännanud – panin selga sama seeliku, mida kandsin kuus aastat tagasi, lasin pähe pool pudelit juukselakki ning huuli värvisin eriti kaua ja hoolikalt. Kuigi seltskond oli muutunud, tekkis laval lauldes ja tantsides seesama õnne- ja uhkusesegune tunne, mida tundsin, kui esinesime 2007. ja 2008. aastal Toila koolis ja mujalgi. Kadestan neid, kellel on igal esmaspäeval võimalus Anu juures laulmas käia.” 

Kertu Müür: “Muusikaliks valmistumise pool aastat möödus küll kohutavalt kiiresti. Kõik need laupäevahommikused proovid, kuhu laiskuse tõttu üldse polnud tahtmist minna ja esmaspäevaõhtused proovid, kuhu tihtilugu koolitööde pärast ei jõudnud, kandsid lõppkokkuvõttes vilja. Emadepäeva-eelsed etendused olid täis rambivalguse hirmu, adrenaliini, sadat kostüümi, head meelt ning loomulikult publiku valju aplausi.

Mul on tohutult hea meel, et mind sellesse projekti kaasati ning et olin piisavalt tragi end kodust välja ajama ja selles osalema. Terve meie seltskond oli täis suurepäraseid lauljaid ja tantsijaid. Meie entusiasm kasvas ja kasvas koos ajaga, mis jõudis suurel kiirusel esietendustele lähemale. Mõni päev enne 10. ja 11. maid nägid mu näpud ainult niiti ja nõela, mu tuba oli tõeline kostüümiladu, unenägudes laulsin ja tantsisin, kuid ei puudunud ka košmaarid ebaõnnestunud esinemistest ja apsudest.

Viimase etenduse ajal viimaseks etteasteks valmistudes oli aga riietusruumis kurba nooti kuulda ja tunda – „Nii kahju, et see juba läbi saab!“ Esinemised jäid tõesti lühikesteks, oleks tahtnud veel ja veel, sest see adrenaliinilaks, mis muusikaliga kaasnes oli meeletu! Muusikalis osalemise käigus sain aru, kui palju mulle tegelikult laval esineda meeldib! Suur tänu, Anu, suur tänu, kaasosalejad! Oli „superhüpermegalustlik“ seda kõike koos teha!”

Merle Harjo: “Kui Jaanus pärast teist etendust laval Anule lilli ulatas, mõtlesin küll, et nüüd ütleb suure naeruga: „Isegi kaugele kolimine ei aita..“. Aga Jaanus ütles hoopis täie tõsiduse ja kogu mehelikkusega: „Hei, hei – me täname SIND, Anu!“.

Peab tunnistama, et mitte ükski tõbi ei aita plehku panna selle energilise ja särasilmse inimese ja tema (sageli teostamatutena näivate) ideede eest. Ta ütleb küll, et proovist võib puududa omaenese pulma või lähedase inimese matuse puhul, kuid ma usun, et kogu meie kollektiiv kahtleb sügavalt, kas needki piisavalt veenvad vabandused oleksid.

Päris ausalt – näidake mulle ette keegi teine, kes oleks suutnud oma põhitöö kõrvalt mitusada Toila valla suurt ja väikest varvast tantsima ja mitukümmend suud eri kõrgustel laulma panna! Olen uhkusega Toilakas ja veel uhkem, et meil sellised vahvad inimesed siin on.

Juba kolmandat korda Anu käe all laulud-tantsud selgeks saanuna, mõtlen, et kui ta pakuks – läheks vist jälle. Ma ei tea, see on vist mingi pisik, mis Toila Gümnaasiumist 2006. aastal külge hakkas. Olen siiralt uhke ja tänulik, et olen saanud võimaluse midagi nii vahvat teha!”

Minu armas seltskond!

Ma tänan teid kogu südamest, tehes seda Juhan Viidingu sõnadega: “Ja selle ühe kummarduse sees on veel üks kummardus – mu südames!” Te pidasite vapralt vastu, ehkki kerge teil minuga polnud. Püüdsin sära silmades hoida ka neil hetkedel, kui südames veidi mossitasin – siis, kui üks või teine teist proovidesse tulla ei saanud. Proovid olid tavaliselt ikka kaks tundi ja ühisproovid ka kolm tundi pikad. Mõni teist käis lausa individuaaltundides. Olen õnnelik nende üle, kes avastasid eesriidetaguse võlumaailma. See müstiline tunne, kui avalugu kõlama hakkab, loetud sekundid enne eesriide avanemist, enne oma etteastet… Ja siis sa lähed ja laulad ning tantsid ennast pealtvaatajate südamesse, teed seda lustides ning iseenesestmõistetava loomulikkuse ning kergusega. Kuigi ettevalmistusperiood oli pikk ega läinud ilma viperusteta, ei saa ma öelda, et kogu see ettevõtmine oli vaevanõudev. Minu arvates on sõna “vaev” siinkohal väga vale, sest meenutab midagi tohutult kurnavat, isegi vastumeelset. Vaadates esinemiste fotosid, näen ma seal hoopis rõõmsalt säravaid silmi, meeletut energiat, endast kõike andvat mängulusti. Mida paremat võiksin ma juhendajana veel soovida? Kasutaksin siinkohal Väikevenna sõnu Astrid Lindgreni raamatust “Karlsson katuselt” - “Milline fenomenaalne vedamine, et olete minuga!”

Teie Anu

Head abilised ja toetajad!

Seltsing Muusikal on teile ääretult tänulik abi eest. Ei ole olemas suuri ja väikeseid ülesandeid. Iga pisimgi abikäsi ja heategu oli täpselt see, mida vajasime etenduse ladusaks korraldamiseks ja mille puudumine oleks tähendanud ebaõnnestumist. Täname südamest ja loodame jätkuvale heale koostööle.

Toila vald

Merle Harjo ja Voka Avatud Noortekeskus

Külli Guljavin ja Toila Gümnaasium

Kohaliku omaaalgatuse programm

Kaidi Lilium ja OÜ Jovi

Aare Varusk ja helistuudio Audivisioon

Valentina Fursova ja teater “Tuuleveski”

Maive Raudver, Imbi Tito ja Kohtla-Nõmme rahvamaja

Heli Vähk ja Tammiku rahvamaja

Aleksander Ivasjuk

Mehis ja Andreas Astok

Peeter Sööt ja Toila valla Kultuuri- ja Spordikeskus

Meeli Lõo

Silva Palm

Evi Ostrak

Bruno Uustal

Voka lasteaed

Nadežda Grigorjeva ja Sillamäe Vanalinna Kool

Kristina Piirimaa

Johan Arus

seltsing Nobenäpp

Merle Äri

Kairi Kruusalu

Elisabeth Purga

Getter Marii Kalvik

Kati Markus

Liina Murd

Kevin Oja

Kelli Oja

Pilte saab vaadata "Muusikal kutsub teid" Facebooki lehel või aadressil www.iv.ee/laulmine