Kiiguri kiired kaared

Aasta 2013 on alanud naisrühmale väga tegusalt. 26. jaanuaril koguneti Tammiku Rahvamajja II Ida-Virumaa naisrühmade tantsupäevale, kus näidati ennast ning vaadati teisi – ikka tantsupõrandal. Maikuus Jõhvis toimuva tantsupeo samme aitas õigeks seada selle peo pealavastaja Ülo Luht. Üritust kajastas ka 30. jaanuari Põhjarannik, kus meie rühm oli ka pildile püütud.

2. veebruaril toimus järjekordne Talvine Tuhamägede Tantsupidu Kohtla-Nõmmel. Kui juba kord kuskil käima oled harjunud, siis on raskusi sellest loobuda. Oleme sellele üritusele truuks jäänud ja ka vähendatud koosseisuga ikka kohale läinud. Kui tavaliselt on tantsijaid 300 ringis, siis seekord oli kohal üle kuuesaja, kes kõik vihtusid tantsida K-tähega algavaid tantse. Sellisele rahvahulgale jäi õhtune simmaniplats Kohtla-Nõmme Rahvamajas ilmselgelt kitsaks.

Naistepäeva järgsel laupäeval olime üleval enne kukke ja koitu, et seekord seada bussirattad Valga poole, kus toimus XV õpetajate tantsufestival. Igal aastal jäetakse korraldajatele voli otsustada, milliseid tantse kohale tulnud rühmad õhtusel kontserdil esitada võiksid. Seekord oli teemaks omaloominguline või siis kodukandist pärit tants. Kuna omaloominguks enam aega ei jätkunud, siis valisime Taivo Aljaste diplomitööst „Toila küla tantsud“. Tants sai valitud, aga muusika oli puudu – oleks vaja pillimehi. Vaatasime oma rahakotti, kus valitses tühjus ja murdsime pead, kes tuleks meiega vaid pakutava hea seltskonna pärast. Välja mõtlesime, ära rääkisime - Riho Breivel ja Paul Samuel ehk pool Pärgamenti. Nii me siis sellel külmal talvehommikul end bussi pakkisime ja suundusime meie jaoks juba kümnendat korda sellele üritusele.

 

Kokku jõudis Valka jalga keerutama 18 tantsurühma paljudest Eestimaa nurkadest, alustades Tallinna ja lõpetades Hiiu- ja Võrumaaga. Ida-Virumaalt olid veel Kohtla-Nõmme Kuppari tantsijad koos Urve Kilgiga. Lisaks tantsule olid osalistele mõeldud ka töötoad ja ekskursioonid. Muuseumis sai tutvuda Valga ajalooga ja punuda näpunööri, ekskursioonid viisid nii Valga kutseõppekeskusesse kui Valka. Meie valisime endale läti rahvatantsud, mida õpetas Läti rahvamuusikakollektiiv Sudmalinas.

Festivali avamisel tervitasid osalejaid kõnega nii Valga linnapea Kalev Härk, kui õpetajate rahvatantsufestivali idee algataja Urve Kilk. Õhtusele kontserdile lisas vürtsi ja huumorit õhtujuht Nipernaadi. Tema palvel lauldi suisa kahel korral festivalile sünnipäevalaulu. Kadedusega nautisime Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse maja, mis olles nõukogudeaja pärand, on väga oskuslikult 90-ndate keskel ümber ehitatud. See on vist ainuke saal Eestimaal, kus laval esinedes saad silma vaadata igale saalis istujale (400). Meeleolukas kontsert lõppes teatepulga, milleks on suur puust vanaaegne reha, üleandmisega järgmisele korraldajale ehk Väike-Maarjale. Koosviibimine lõppes ühise tordi söömisega ja jalakeerutuseks mängis kapell Jauram. 

 

Iga pidu saab ükskord otsa ja aeg on hakata koju sõitma. Kui kedagi juhtunus „süüdistada“, siis Riho ja Pauli, kes bussis oma pillid kotist välja võtsid ja mängima hakkasid. Nii sündis neljatunnine, ilma vaheaegadeta, laulu-ja tantsumäng „Ja koju me ei läe...“ Teie silmad ei peta, tõesti käis bussis ka tants. Siinkohal on paras aeg tänada meie pillimehi ja bussijuht Eiki Linnartit, kes kõik lubasid meiega ühineda ka järgmisel aastal.

Lenne Põdra