Rafael ei taha teha ühte ja sama, vaid näha, kuidas mujal töötatakse...

Käesolev õppeaasta algas Toila Muusika- ja Kunstikooli kitarrieriala õpilastele põnevalt. Nimelt juhib neid alates septembrikuust klassikale kitarri võlumaailma juurde Rafael M. Calvo Diaz – vabatahtlik Hispaaniast.

 Foto: Põhjarannik

 Palusin Rafaelil rääkida endast ja oma elust Eestis. Intervjuu tegemisel oli tõlkimisel abiks Liina Rand.

Miks tuleb üks Hispaania mees ära oma soojalt kodumaalt ja asub vabatahtlikuna tööle Eestisse?
Alustaksin sellest, et minu kodu on põhja Hispaanias, mis ei ole Hispaania kõige soojem osa (küllaltki jahe hispaanlase jaoks, kuid kindlasti piisavalt soe eestlase jaoks). Asturias – regioonis, kus ma elan, on küllaltki tavaline, et aasta läbi sajab vihma. Lapsepõlvest on mälestus, kuidas rannas sadas lund (Gijon – linn, kus ma elan, asub rannikul) ja linnas, kust osa mu perekonda pärineb, oli tavaline, et õpilased ei saanud osadel päevadel lume tõttu kooli minna. Nüüd on olukord pisut teine. Ei tea, kas asi on kliimamuutuses, kuid ilmaolud on muutunud. Kuid saan öelda, et seal ei ole normaalne, et oktoobrikuus sajab lund, nagu oli siin paar nädalat tagasi. Ilm Eestis sügisel on sarnane sellele, milline on meil Asturias ilm talvel (tavaliselt on meil talvel öösiti miinuskraadid, kuid päeval on ikka plusspoolel).

Kui rääkida põhjustest, siis oskan esile tuua kaks erinevat. Ühest küljest ma arvan, et on normaalne ringi reisida ja tutvuda uute paikadega ning aru saada sellest, et teistes kultuurides mõeldakse erinevalt ning osata aktsepteerida, et enda mõtteviis ei ole see ainus ja õige. Ma olen õpetaja ja põhikoolis käib mul tundides õpilasi Lõuna-Ameerikast, Hiinast, Moldovast ja muudest riikidest. Mõnikord ma mõistan, et aine õpetamine ei ole kõige keerulisem osa ja isegi mitte kõige olulisem.

Miks just Eesti? Kui ma ülikoolis ajalugu õppisin, tundus see osa Euroopast mulle väga huvitav, hoopis teistusugune. Asub küll Euroopa põhjaosas, kuid omab hoopis teistsugust ajalugu, kui teised põhjas asuvad riigid ning nii ma tahtsingi selle maa kohta rohkem teada saada. Kuna parim viis ühe maaga tutvumiseks on viibida seal võimalikult pikka aega, siis võtsin ühendust Maritega, kes on Eurese nõunik. Tema rääkis omakorda Juliaga Eesti Kitarriühingust, kes uuris, millised võimalused mul siin oleks. Nii pean ma tänama neid mõlemaid, kuna nende tõttu olen ma praegu siin.

Räägi natuke oma perest. Kas muusika armastuse oled kodust kaasa saanud?
Jah, emapoolses suguvõsas on kõik õppinud muusikat. Üks mu nõbu on viiuliõpetaja meie linnas asuvas konservatooriumis, mu tädi oli muusikaõpetaja erakoolides ja kõik mu nõbud ja õed on õppinud muusikat. Ainult 2 meist on omandanud nö terve kraadi, kuid me kõik oleme õppinud erinevat pilli vähemalt 6-8 aastat, muusikakeelt (solfedžo vist eesti keeles), harmooniat (kooskõla), koorilaulu... ja kõik mu nõbude lapsed on samuti oma muusikaõpingutega alustanud. Nii on meil kodus väike orkester. Ning lisaks, selles osas perekonnas on mu kolmest nõost kaks abielus inimesega, kes on samuti õppinud muusikat, üks neist on muusikaõpetaja põhikoolis ja teine mängib paaris Asturias asuvas orkestris viiulit.

Millega on Eesti ja eestlased Sind üllatanud?
Siiamaani on mulle kõik kohad, mida Eestis külastanud olen, väga meeldinud. Arhitektuur on minu jaoks uus, kuid mulle see meeldib. Ja minu jaoks on siin elamine väga mugav.

Eestlaste kohta ei saa ma öelda midagi üldistavat. Kuid usun, et samamoodi nagu erinevad inimesed Hispaanias (põhjas elavad inimesed väidetakse olevat külmad ja kinnised, võrreldes nendega, kes elavad lõunas), erinevad nad ka Eestis.

Kuid kultuurilised iseärasused on minu jaoks kõige raskemad. Meil on erinev suhtlusviis. Näiteks Hispaanias, olenevalt kontekstist on mõnikord see, kuidas inimene midagi ütleb hoopis olulisem, kui see, mida ta ütleb. Küsides inimeselt, keda ma tunnen, (mitte täiesti mulle võõras olev inimene, nt töökaaslane), kas ta tahab minuga nt muuseumi tulla, vastab ta kindlasti “jah”, kuid olenevalt sellest, kuidas ta seda ütleb ja kui hea meie omavaheline suhtlus on, võib sõna “jah” tähendus olla ka “võib-olla” või hoopis “ei”.

Osadel eestlastel, kellega ma olen suhelnud, puuduvad täielikult näoilmed, või siis on need väga minimaalsed. Nii pean ma kuulama, mida nad ütlevad. Kui ma lähen tagasi koju, pean ma mõtlema selle üle, mida nad ütlesid ja püüdma mõista. Samuti pean endale meelde tuletama, et olen Eestis, mitte Hispaanias. See tähendab, et minu jaoks on lihtsam kirja teel suhtlus, kus puuduvad näoilmed. Nii et mõnikord ei ole mul õrna aimugi, mida inimesed mulle tegelikult ütlevad, kuna olen harjunud teistmoodi suhtlema.

Vajan aega sellega harjumiseks ja on ilmselge, et mina olen see, kes peab muutuma või siis seda mõistma, mitte eestlased, kes minuga suhtlevad.

Usun, et keel on samuti oluline, seetõttu üritan õppida ka natukene eesti keelt. Kuid see on keeruline keel minu jaoks. Mu eesmärk on suuta öelda mõningaid lauseid, näiteks: “Üks pilet Tallinna”, kui sõidan Tallinnasse või muid taolisi igapäevaseid väljendeid. Kuid probleem tekib sellest, et vastusest ei saa ma aru. Nii ütlen ma mõnikord asju nii eesti kui inglise keeles ja loodan, et bussijuht ütleb mulle hinna inglise keeles, kuna mõnikord ei ole ma vastuses päris kindel. Kuid julgen öelda, et suhtluses ei ole probleeme, kuna tegelikult saab asjad alati aetud. Kui peaksin jääma siia pikemaks ajaks, siis on plaanis eesti keelt tõsiselt õppima hakata, kuid selle jaoks on mul vaja regulaarseid tunde.

Kuidas Sa oled siin kohanenud? Jagad oma aega Toila ja Tallinna vahel. Kus Sa ennast kodusemalt tunned, kas suures linnas või Toilas, kus rahu ja vaikust on rohkem?
Alguses ei olnud just kerge, kuna kõik on nii uus minu jaoks, kuid mul on olnud abilisi. Julia Tallinnast aitab mind palju majutusega, Diana ja ta abikaasa siin Toilas samuti. Kui viibisin esimene kuu Tia juures, oli väga lihtne, kuna ta räägib inglise keelt. Nüüd Lea juures tunnen ma end samuti väga mugavalt. Ja Irena muusikakoolist räägib minuga samuti inglise keeles (usun, et tema õpib rohkem inglise keelt kui mina eesti), ja Küllilt saan abi osade probleemide puhul, mis mul tekivad. Tallinnas olles räägivad teised õpetajad minuga samuti inglise keeles, uurivad, kuidas mul läheb, nii et siis on kergem.

Võrreldes Tallinna ja Toilat – Toila on suurem külast, kust osa mu peret pärit on ja Tallinn on rohkem sarnane Gijonile. Arvan, et Tallinnas on natukene vähem kui 400 000 elanikku, Gijonis natukene vähem kui 300 000. Nii et Tallinn on selline linn, kus ma olen harjunud elama, see ei ole Madrid – mitmete miljonite inimestega, mis oleks minu jaoks natukene liiast. Gijonis või Tallinnas saan ma rahulikult 40 minutiga jalutatud soovitud sihtpaika (muidugi juhul, kui see ei asu linnast väljas, nt Pirita Tallinnas või Porceyo Gijonis). Toila on väga ilust koht elamiseks.

Teisest küljest – Tallinnas saan teha rohkem toimetusi nii, et ei pea eesti keeles rääkima, nii on mul praegu seal lihtsam. Ja seal kohtun ka teistest rahvustest inimestega. Eelnevalt rääkisin erinevatest suhtlemisstiilidest, mõnikord tunnen, et mul on vaja suhelda kellegagi, kes väljendab end minuga samamoodi, või siis vähemalt sarnaselt, nagu teeb üks õpetaja Ameerikast, kellega olen tutvunud.

Oled nüüd juba 2 kuud Toilas õpetajana töötanud. Kas õpetaja töö Hispaanias ja Eestis on kuidagi erinev? 
Mitte eriti. Kui oled juba klassiruumis, siis pole suurt vahet. Kitarriõpetamine ei ole eriti erinev, sul on kitarr, muusika ... ja muusikaline keel on igalpool sama. Õpilased on ka sarnased (eriti nooremad).

Kas Sul on olnud aega ennast ka Eesti kultuurieluga kurssi viia? 
Alustan alles sellega. Eelmisel nädalal käisin Tallinnas kontserdil ja nüüd uurin uute võimaluste kohta. Tallinna vanalinnas avastasin ühe väikese muuseumi ning aegajalt käin seal uusi asju vaatamas.

Kus Sa ennast näiteks kahe aasta pärast näed? Kas tagasi Hispaanias, ikka Eestis või hoopis kusagil järgmises kohas vabatahtliku tööd tegemas?
See on keeruline küsimus ja vastust mul sellele ei ole. Ühest küljest, mul on Hispaanias olemas töö (mu ülemus hoiab seda mulle, kuid üheks, maksimum kaheks aastaks, rohkemaks ma ei ole kindel). Teisest küljest, mul ei ole probleemi ka reisida või siis siia jääda. Nii et ma otsustan selle aasta lõpus, mida ma edasi teen. Kui vähegi võimalik, siis ma ei läheks niipea Hispaaniasse tagasi ja jääksin veel Eestisse, kuid hetkel ei saa veel midagi kindlat öelda. Otsustan siis, kui akadeemiline aasta lõppeb.

Aitäh!

Lea Rand